ülesanne
Võitlus tuuleveskitega
Töötades lasteasutuses, siis puutun päris tihedalt kokku hirmudega, mis valdavad pedagooge, kui teemaks tuleb tehnoloogia, selle suurepärased kasutusvõimalused ja uue tehnika kasutuselevõtt lasteaias. Väga suurel osal õpetajatel on facebook ja seda ei karda kasutada keegi. Ka Mark Zuckerberg ütles, et tema eesmärk ei ole, et inimesed veedaksid palju aega internetis, vaid, et seal veedetud aeg oleks meeldiv (Kirkpatrick, 2012, 17). Miskipärast on meil ikka veel tehnoloogiast negatiivne arvamus. Tegelikult me ise ei oska lapsi õpetada seda positiivselt kasutama.
Meie, kui selles hetkes elavad õpetajad peame olema targad ja kasutama ära tehnikaajastu poolt pakutava selliselt, et see soodustaks positiivset kasvamist. Õpetajate ja lastevanemate roll on lapsi õpetada. Kes on öelnud, et tehnoloogiaga tegelemist ei tuleks õpetada? Täiskasvanud ise peaksid võtma tõsiselt digiajastut, sest lapsed ei oska aru saada, et see on midagi uut, nad on selles sündinud. Nende jaoks on see kui igahommikune hambapesu. Meediaõpetust peeti varem mõttetuks aineks, ent tuleviku seisukohast on tegu olulise teemaga (Whitby, 2012, 158). Kuhu sa ikka aja muutuste eest poed, nooremaks me keegi ei lähe, targemaks aga võime saada küll. See pole üllatus, et laste arengut tuleb toetada ka sellel sajandil. Või kardavad õpetajad, et praegu on meie „nutikad“ lapsed ehk virtuaalmaailmas targemad kui täiskasvanud ning varsti pole meil muud kohutust kui akusid laadida ja kontrollida wifi olemasolu. Kuid tegelikult on digiajastul palju kasulikku pakkuda ning täiskasvanute kohus neid lastele tutvustada: fotograafia, arendavad mängud, mängud erivajadustega lastele, veebikaameraid, vaatamaks asju, mida ise vaatama minna on võimatu või raskendatud, teste laste arengu hindamiseks, suhtlemist teises riigis elava vanemaga.
Minul on meelelahutuseks kodus sülearvuti ja televiisori, aga kellel tänapäeval televiisorit poleks. Oma esimese nutitelefoni ostsin alles. Tunnen ennast kui digitaalimmigrant. Vaatamata sellele olen püüdnud ajaga kaasas lonkida ning õppetegevustes digiajastu hüvesid ära kasutada. Absurdne oleks lapsi sellest eemal hoida. Milleks ja kelle jaoks? Ausalt öeldes on õppetöö planeerimine tänu digiajastule mugav ja minu töö kergem. Tehnika küll mõjutab meie lapsi tugevalt, aga piiride seadmise ja kasutustingimuste kokkuleppimise korral olla positiivne nähtus. Internet on tõeline maailm, kus tegutsevad tõelised inimesed. (Whitby, 2012, 39.) Uuringud on näidanud, et mida vanem on laps seda vähem kontrollivad vanemad lapse internetikasutust (http://www.unicef.ee/page/91). Laps võib otsingumootorisse sisestada süütu sõna, kuid varem või hiljem puutub ta vanemliku kontrollita kokku ebasobivate materjalidega. (Whitby, 2012, 61.) Selleks ongi täiskasvanud, kes peaks toetama lapse arengut meedia vallas, et ta suudaks seal probleemideta hakkama saada ja probleemide korral nendega õigesti tegeleda ning abi paluda.
Me peame ise hindama uut ja käituma targalt internetis, harima ennast meedias, otsima üles selle positiivse ja kasuliku. Olen nõus Kristi Vinteri öelduga, et lasteaialapsi tuleb kasvatada tänapäevaselt. Ainult me ise saame õpetada lapsi hakkama saama edaspidises elus, olgu see kasvõi elu täis tehnoloogiat. Me ei saada ju väikest last tänavale ilma, et oleksime talle õpetanud liiklusreegleid, sama kehtib ka internetiga (Whitby, 2012, 39).
Kasutatud allikad:
Kirkpatric, D. (2012). Facebook sotsiaalvõrgustiku efekt: lugu ettevõttest, mis ühendab maailma. Tallinn: OÜ Futu print
Lapsevanemale. (Laps ja internet). (2008). Unicef [2015, jaanuar 18].
(http://www.unicef.ee/page/91).
Pors, M. (2013). Kristi Vinter: Ka lasteaialapsi tuleb õpetada tänapäevaselt. [2015, jaanuar 19].
http://uudiskiri.e-ope.ee/?p=11566
Whitby, P. (2012). Turvalise internetikäitumise käsiraamat lapsevanemale. Tallinn: Valgus.